Mitmekesine ilu ja omajagu apse – Animated Dreams 2013

Tänavune Animated Dreams tuhises must justkui mööda, mis sest et kolm võistlusprogrammi neljast sai siiski ära vaadatud. Võistlusprogrammiga I läks aga kehvasti, kuna programmide I ja II kordused olid kavas enam-vähem samal ajal. Nõnda jäi mul neljandik nägemata ja nii on raske võistlusprogrammi kohta midagi mõistlikku öelda. See-eest nähtu pettumust ei valmistanud ja näis mullusega võrreldes palju mitmekesisem just lugude poolest, mis ulatusid armukadedusest ja mõrvadest abstraktse ja absurdini. Žürii poolt ära märgitud kuuest filmist mahtus nähtud kolme võistlusprogrammi kaks – tegelikult küll kolm, sest ka „Kidakeelne“ oleks pidanud olema võistlusprogrammis II, kuid minu külastatud seansil seda ei näidatud.

Peaauhinna saanud „Konkubiini banketi“ üle ei saa kurta. Tegemist oli väga kauni ja haarava looga armukadedusest ja kättemaksust. Soovides aga teiste filmide kohta head sõna öelda, takerdun kahjuks filmipealkirjade (ja ka osade sünopsiste) tõlgetesse. Näiteks Sophie Racine’i filmi pealkirja Wandering oleks võinud „Rännaku“ asemel tõlkida „Uitamiseks“, mis oleks paremini sobinud filmi lüürilise ja hüpleva olemusega. Päris küsitavad olid aga Caleb Woodi ning Carlos De Carvalho ja Aude Danset’ filmipealkirjade tõlked. Mobile oli selgelt hoopis voodimänguasi (selline, mis lapse voodi kohale riputatakse, mis pöörleb ja vahel ka muusikat mängib), mitte mobiil (asjandus, millega muu hulgas ka helistada saab). Ja mulle näib, et First fall oleks võinud „Esimese languse“ asemel olla hoopiski „Esimene sügis“. (Ma ei oska öelda, kas Google Translate’i poolt originaalpealkirjale antav vaste „Esimene langus“ on adekvaatne.)

Keelte osas oli Animated Dreams seekord kahjuks üldse üks suur paabel. Pean tõdema, et Eesti kinosündmused on üleüldse hakanud silma jääma eestikeelsete tõlgete puudumisega, ja ma ei ole kindel, et sündmuse nimetusele täiendi „rahvusvaheline“ lisamine alati seda õigustab. Enamasti on muukeelsetel filmidel siiski olnud vähemalt inglise ja vene subtiitrid, aga seekord puudus näiteks ühel prantsuskeelsel filmil igasugune tõlge, millest oli tuline kahju. Muidugi võin ju pidada prantsuse keele mitteoskamist oma hariduse tõsiseks puudujäägiks, aga ma ei kujuta ette, et peaksin enne Tallinnas kinno minekut igaks juhuks ära õppima kõik maailma keeled kartuses, et äkki pole filmil tõlget. Tõenäoliselt oli nimetet filmi subtiitrite puudumine vaid tehniline apsakas, mis aga puutub ülejäänud tõlkevääratustesse, siis ehk oleks järgmistel aastatel abi mõne tõlkebüroo sponsoriks palumisest. Heakene küll, sain oma mure välja öeldud ja soovin nüüd Animated Dreamsile kõigist äpardustest hoolimata pikka iga. Päris mõnus on vähemalt korra aastas pimedal ajal „kõigi võimaluste maailma“ sukelduda ja loodan, et meeskonnal on kannatlikkust ja jaksu seda edasi korraldada.

Sildistatud , , , , , , , , ,

Mandariinid

Tangerines
(Zaza Urushadze, 2013)

Kui palju on maailmas filme, kus endistel vaenlastel tuleb ellujäämiseks üksteisega leppida, võib-olla isegi koostööd teha? Ei jõua vist üles lugedagi. Nende lood on kõik üsna sarnased ja lõpp on enamasti teada – inimlikkus võidab ja osalised loobuvad vaenust. „Kas selliste lugude kategoorias on üldse enam midagi uut lisada?“ mõtlesin, kui läksin Mandariine vaatama ning valmistasin end ette pikemaks haigutamiseks. Kuid peab tõdema, et kulunud teemast hoolimata on Mandariinid päris haarav, nii et pidin oma pikemast haigutamisest loobuma.

Mandariinide tegevus toimub Abhaasia sõja ajal eesti külas. On sügis ja Lembit Ulfsaki kehastatud Ivo ning Elmo Nüganeni Markus valmistavad müügiks ette rohket mandariinisaaki. Kogu küla on põgenenud sõja eest, kuid need kaks on jäänud – kes mandariinide pärast, kes muul põhjusel. Aeg-ajalt sõidavad külast läbi sõdurid ja kahe mehe muidu rahulik elu muutub pinevaks. Kui aga ühel päeval käib Markuse maja ees kõmaki ja põmdi, leiab Ivo end olukorrast, kus ta majas on kaks raskesti haavatut, eri vaenupoolte sõdalast. Algavad päevad täis ärplemist ja plahvatusohtlikku ootamist. Kas vaenlased lepivad üksteisega või löövad üksteist maha niipea, kui jalg kannab? Kas Ivo saab sellest olukorrast terve nahaga välja? Kas Markuse mandariinid saavad korjatud? Filmi pinge ei kasva tõusvas joones, nagu võiks olla omane mõnele Hollywoodi filmile. See on pigem pulsseeruv, pidevalt ümber asetuv, mis on omamoodi uinutav.

Minu teadmised Gruusia filmikunstist ja näitlejatest on pehmelt öeldes nigelad. Nii ei oska ma hinnata nende tööd, kuid altkulmu visatud pilgud on muidugi väga veenvad. Sama veenvad on ka Ulfsak ja Nüganen oma rollides kampsikutes ja rasketes kummikutes tööinimestena, kes püüavad sõjaolukorras säilitada mingitki tasakaalu. Eelkõige Nüganeni veidi koomiline tegelaskuju aitab lugu  helgemaks muuta. Filmis on palju sümboleid (alates mandariinidest endist ja lõpetades kastidega), kuid need ei ole niivõrd kontseptsionaliseeritud, et nad hakkaksid häirima. Pigem loovad nad meeleolu ja raami. Üks filmi parimaid osi on aga kindlasti kemplemist täis, vaimukad ja mahlakad dialoogid, mis toovad hästi esile tormieelse olukorra. Õhustik on laetud ja ei saa kindel olla, kummale poole liini kaldutakse.

Sildistatud , , ,

Gravitatsioon

Gravity
(Alfonso Cuarón, 2013)

„Mis saaks, kui..?“ näib viimasel ajal olevat paljude Hollywoodi filmide lähtepunktiks: Mis saaks, kui taevast sajaks lihapalle? Mis saaks, kui paneks kõik Hollywoodi suuremad märulikangelased ühte filmi kokku? Mis saaks, kui teeks sedasama kõige kangemate koomiksikangelastega? Mis saaks, kui see või teine? Sama küsimuse esitab ka Gravitatsioon: Mis saaks, kui inimene kaotaks kosmoses pidepunkti ja jääks täiesti ihuüksi tühjusesse tiirlema? Mis temaga toimuks? Jääks ta ellu? Jääks ta normaalseks? Võitleks ta lõpuni? Aga mille lõpuni?

Mõeldud-tehtud – Cuarón värbab Sandra Bullocki, saadab ta dr Ryani Stone’ina maa orbiidile, jätab ta täielikult meeskonna ja maapealse juhtimiskeskuse abita ja hakkab teda kosmiliste jõudude abil siia-sinna pillutama. Bullock saab muidugi oma ülesandega nii tegelaskuju kui ka näitlejana hiilgavalt hakkama. Ta on piisavalt habras, et vaataja silmale meeldida, ja ometigi niivõrd sitke, et kõigist õnnetustest hoolimata on võimalik uskuda tema tegelaskuju ellujäämise võimalikkusesse.

Ellujäämise võimalikkus ongi tegelikult küsimus, mis algkaadrites tõstatatakse. „Elu kosmoses pole võimalik,“ öeldakse otse välja. Väide on selgelt intrigeeriv ajal, kui väljaspool meie enda koduplaneeti ikkagi loodetakse elu (või vähemalt elu võimaldavaid tingimusi) leida. Kindlasti vaidleb mõni kohe vastu: „Teatud tingimustel on kindlasti võimalik.“ „No, vaatame siis neid tingimusi,“ vastavad isa-poega Cuarón ja asuvad uurima, kuidas ja kas üksikud asjad või nähtused võivad teatud tingimustel olla eluks või hävinguks. Selliseid esemeid ja nähtusi on filmis algusest lõpuni: langevari, tulekustuti, skafander, helid ja hääled, temperatuur, kaal, hapnikupuudus (rääkimata ameeriklaste vanadest konkurentidest venelastest ja hiinlastest).

Järgneb poolteist tundi häda ja võitlust. Kui film lõpeb, olen siiralt tänulik, et ta kauem ei kestnud. Ometigi olen üsna kindel, et vaatan seda uuesti ja et ta paigutub ühte kategooriasse selliste filmidega nagu Apollo 13 ja Mission to Mars. Ma ei tea muidugi, kuidas film kahemõõtmelisena tunduks. 3D on hea, kuigi väikesest kitšist ei saa siingi üle ega ümber. Mõned aspektid tulevad aga kodukino vaikuses kindlasti paremini esile, kui popkorniküllases hiigelsuures kinosaalis.

Sildistatud , ,

Kertu

(Ilmar Raag, 2013)

Nagu ütles mu kinokaaslane: „Polegi varem näinud, et lõputiitrid vaadatakse ka lõpuni.“ Tõepoolest istub terve saal kui üks mees filmi lõpuni paigal, kuni ekraan kustub ja on viimane aeg minna. Kindlasti on see tunnustus filmi autorile, aga kipun kahtlustama, et oma osa mängib Mari Pokineni vastupandamatu hääl ja kergus, millega ta kuulajat köidab. Olla soojas ja hämaras kinosaalis, Pokineni muusika su ümber ja kohal – see on maagiline hetk.

Tunnustagem aga siiski ka filmi ennast. Raag on võtnud Kertu lähtepunktiks kaks väga rasket teemat – alkoholismi ja väärkohtlemise –, pannud nad ühte patta ning asunud põnevusega jälgima, mis sellest kõigest saab. Mis juhtub siis, kui külajoodik Villu ja külaullike Kertu ühel jaaniööl nagu tina tuhka kaovad? Muidugi aetakse terve küla kohe keset ööd jalgele, et tüdruk üles leida. Külarahvas on hämmingus: mis on ühel nii väärikast perest pärit tüdrukul asja litsaka külajoodikuga? Tüdruk on küll veidi lihtsameelne, nii et külarahva jaoks on ainus võimalik seletus see, et mees tüdrukut manipuleeris ja ära kasutas.

Vaataja paneb aga Raag algusest saati mõtlema, et manipulatsiooniga võib olla tegemist küll, ent mitte sel kombel ja selle inimese poolt, nagu küla arvab. See, mis toimub uste taga ja varjatult, saab tagasivaadetega selgeks ja nähtavaks. Need, kes võiksid küla arvamust muuta ja asju selgitada, vaikivad – kes hirmust, kes arvates, et neid nii ehk naa ei usutaks. Need, kes on kõige valjuhäälsemad, ei pruugi aga olla kõige usaldusväärsemad. Vaatajale saab üsna ruttu selgeks, et lugupeetuse taha annab varjata kurjust, ning küsimus on nüüd vaid selles, kuhu poole kaalukauss langeb. Õnneks on põnevust üsna hästi säilitatud sellega, et tegelased mässivad end iga sammuga aina väljapääsmatumasse ja keerulisemasse olukorda. Valiku tegematajätmine, viivitamine, allaandmine hoiab pinevil.

Siiski on midagi, mis mind filmi juures tõsiselt häirib, aga see on minu isiklik kiiks. Mulle ei meeldi filmi lõpp. Näis, et see pidanuks olema õnnelik – veidi nukramaiguline, kuid siiski õnnelik –, ent mulle tundub see veidi tagurlik. Nojah, filmikunst on kunst ega peagi lõppude lõpuks lahendama ühiskondlikke probleeme.

Sildistatud , , , , , ,

Suvefilmid

Enne südaööd (Before Midnight / Richard Linklater)
Suured pulmad (The Big Wedding / Justin Zackham)
Olen nii elevil (Los amantes pasajeros / Pedro Almodóvar)
Relv igas käes (Una pistola en cada mano / Cesc Gay)

Kinod pakatavad praegu suvefilmidest, kergetest komöödiatest, mis annavad võimaluse suutäie naerda. Ehk kõige „leebem“ neist on „Enne südaööd“ Julie Delpy ja Ethan Hawke’iga peaosas. Tuleb tõdeda, et filmist täie naudingu saamiseks peab olema näinud kahte esimest osa („Enne päikesetõusu“ aastast 1995 ja „Enne päikeseloojangut“ aastast 2004), kuigi põhimõtteliselt on lugu vaadatav ka ilma selleta. Need kolm filmi on omamoodi sotsiaalne eksperiment, kus iga üheksa aasta tagant saab vaataja peategelaste prantslanna Celine’i ja ameeriklase Jesse’i suhtesse „sisse logida“ ja uurida, kuidas neil läinud on. Tegeliku, vaatajat ennast hõlmava aja möödumine tõstab Celine’i ja Jesse’i suhte väljamõeldisest väljapoole, nagu oleksid need kaks tõesti olemas, muutuksid, kasvaksid ja areneksid koos meiega. „Enne südaööd“ on aeglane film pikkade vestluste ja jalutuskäikudega, mille tegevus on piiratud ühe päeva ja ühe tegevuskohaga (Peloponnesose poolsaarega), nagu oleks tegemist mõne antiikse komöödiaga. Kuid aeglusest hoolimata keevad emotsioonid üle, siin puuritakse auke üksteise hinge ja paugutatakse uksi, on naeru ja pisaraid ning üks väga südamlik lõunasöök Kreeka sooja päikese all.

Veidi hoogsam, kuid sisult lahjem on „Suured pulmad“, mille võiks liigitada jantide alla. Kolumbiast ameerika perekonda adopteeritud Alejandro on jõudnud abielusadamasse ja tema pulmadeks saabuvad Ameerikasse ka tema bioloogiline ema ja õde. Alejandro on aga unustanud oma tõsikatoliiklasest emale mainida, et adoptiivvanemad on juba aastaid lahutatud, isa elab kokku ema parima sõbrannaga ning ema on kogunud kuulsust idamaiste tantraseksi reisidega. Valedepusale seotakse nüüd veel üks sõlm peale, kui vanemad peavad ühe nädalalõpu teesklema, et nad on ikka veel abielus. Loomulikult hakkab pusa filmi jooksul hargnema, nii et tulemusena ei tea, kas naerda või nutta. Ameerika nimedest hoolimata on „Suured pulmad“ pisut euroopalik kerge suvine komöödia, mille seksinaljad on ehk veidi kulunud ja loo moraal kahtlane („kõik kõigiga“), kuid see-eest osades palju säravaid tähti, kelle mängu pärastki tasub filmi vaadata.

Pedro Almodóvari „Olen nii elevil“ on suvefilmidest ehk kõige räigem. Iseenesest ei tea, kas filmi võibki selle homonaljade ja muude trikkide pärast nimetada „kergeks komöödiaks“, kuid kes veidi räigust talub, saab siin kindlasti suutäie naerda. „Olen nii elevil“ tegevus toimub Mehhikosse suunduval lennukil, mis satub telikuprobleemide tõttu raskustesse. Olles suuremate ebameeldivuste vältimiseks uinutanud terve turistiklassi, jagavad lennuki ülekaalukalt homoseksuaalne meeskond ja mitte vähem koloriitsed äriklassi reisijad omavahel puid ja maid. Peale Penelope Cruzi ja Antionio Banderase, kelle hooletusest lennuk raskustesse satub, heidab Almodóvar patta kõvasti alkoholi, narkootikume, pettusi ja paranoiat, nii et tulemuseks on supp, mille helpimine paneb nõrgema tervisega inimesed südamest kinni hoidma. Vürtsina lisab Almodóvar veel feminismi stjuuardite etteaste näol (kuidas reageeriks vaataja tantsunumbrile siis, kui tantsijateks oleks naised?).

Samuti hispaaniakeelne „Relv igas käes“ sarnaneb oma aegluselt ja pikkadelt kaadritelt aga pigem Delpy ja Hawke’i filmile. Ka siin lahatakse juba küpsenud, isegi „parim enne“ tähtaja ületanud ja hapuks läinud suhteid. Ühe päeva jooksul jälgib film ühe sõpruskonna mehi, nende suuremal või vähemal määral juhuslikke kohtumisi ja vestlusi elu ja suhete teemal. Kui aga „Enne südaööd“ vaataja võib eeldada, et tema vastu ollakse aus, siis siin ei pruugi ta aru saada, et teda on ninapidi veetud enne, kui alles tagantjärgi. Siinsed tegelased oskavad ausa näoga luisata, olla sõbralikud ja heatahtlikud, endal jalg juba teise komistama panemiseks ette sirutatud. Seetõttu ongi ehk „Relv igas käes“ neist filmidest kõige haaravam, elulisem ja veenvam.

Sildistatud , , , , , , , , , , , , , , , , , , ,

Hannah Arendt

(Margarethe von Trotta, 2012)

Ma olen liiga noor, et mäletada teise maailmasõja järgseid kohtuprotsesse ja vastuolusid. Ja ma olen liiga vana, et mitte mõista, et ajalugu käib meie kannul aastakümneid ka siis, kui meil endal pole sellega olnud otseselt mingit pistmist. Vanavanemate lugu kandub edasi ja muutub meie, nende lastelaste omaks. Kaks põlvkonda tagasi kogetud ülekohus, jääb ülekohtuks ka neile, kes on seda kogenud pelgalt läbi jutustuste. Ja ometigi annab ajaline distants ühe suure eelise – tormiliste aegade ümber keerelnud segased mõtted on settinud ja vaatenurgad selginemas. Ehkki keerulised, on pusasid võimalik harutada lahti niitideks ja näha, kus on olnud sõlmed.

Minu põlvkonnal on vast selle distantsi tõttu lihtsam jälgida Hannah Arendti mõttekäiku esinatsi Adolf Eichmanni üle, mille ümber keerleb Margarethe von Trotta film. Linalugu algab Eichmanni röövimisega Argentiinas Mossadi poolt. Arendt (Barbara Sukowa), silmapaistev mõtleja ja õppejõud, jälgib Eichmanni protsessi (originaalkaadrid) Jeruusalemmas The New Yorker’i reporterina. Arendti artikkel, mis lõpuks avaldatakse, tekitab orkaani, mis pühib Hannah elust paljud tema sõbrad. Need, keda näeme filmi alguses kinnitamas, et ka pärast kõige tulisemaid vaidlusi Hannah’ga, lepivad nad jälle ära ja naeravad koos, keeravad naisele selja ega soovi teda enam tunda.

Kas Arendt oli tõesti tundetu ja empaatiavõimetu inimene? See on üks küsimusi, millele von Trotta püüab vastust leida. Kindlasti ei olnud Arendt tundetu oma sõprade suhtes – naine, kes lendab ka teisest maailma otsast kohale, et olla hea sõbra surivoodil. Ja ometi milleks siis selline artikkel, mis vihastab välja pool maailma ja jätab ta ilma oma parimatest sõpradest? Kui Hannah mees (Axel Milberg) talt küsib, kas ta oleks artikli avaldanud ka siis, kui ta oleks teadnud, mis tagajärjed sel on, vastab naine pärast lühikest mõttepausi: jah. Miks siis, kui see tähendab nii suurt kaotust? Siin leiab aga vastuse Arendti (noor Hannah: Friederike Becht) ja Heideggeri (Klaus Pohl) aastatetagusest suhtest: mõtlemine on üksik tegevus, kuid mõtelda tähendab elada. Inimene, kes lakkab mõtlemast, loobub võimest teha moraalseid otsuseid, võimest otsustada ja toimida õigesti. Just selles süüdistab Arendt Eichmanni – et ta loobus mõtlemast ja andis seega maad täielikule kurjusele. Ja just seda ei taha Hannah ise teha. Mõte tuleb lõpuni mõelda – ükskõik siis, millised on tagajärjed mõtleja enese jaoks.

Hannah Arendt ei ole kerge film. Üksindus, inimsusevastased kuriteod ja sõpruse purunemine ei just ole teemad, millega tahaks tegeleda ühel kevade poole kiskuval laupäeva õhtul. Ja ometigi on väike kinosaal praktiliselt täis ning Margarethe von Trottal õnnestub viia vaatajad 60ndate aastate New Yorki, oma mõtleja raskesse ja sügavasse maailma. See on rohkete suitsupausidega aeglane film, mis on ometigi pilgeni täis tegevust ja konflikte. Veidi vähem kui kaks tundi kulub kiiresti. Saalist ei lahkuta kindlasti kerge südamega, kuid samas ehk ärkvele raputatuna.

Sildistatud , , , , , , , , , , , , ,

Valge vangistus

Into the White (Cross of Honour)
(Petter Næss, 2012)

Kõik filmid, mis on pärit mujalt maailma nurgast kui USA-st või Prantsusmaalt, on alati teretulnud vaheldus. Nii ka armastatud Ellingu režissööri Petter Næssi uus linatükk Valge vangistus, kus Næss viib vaataja Norra lumiste mägede vahele.

On II maailmasõda ning britid ja sakslased peavad Norra kohal õhulahinguid. Ühest mägionnist otsivad lumetormi eest varju kaks britti ja kolm sakslast, mõlemad pooled äsja alla tulistatud. Minna pole kuskile – maailm on üleni valge, ei ole taevast, ei ole maad, ainult lumi – ja nii tuleb vaenlastel üksteisega toime tulla ja mägedest laskumiseks paremat hetke oodata.

Loetud päevadega, mis mehed mägionnis veedavad, jõuavad nad ära kütta onni mööbli, põranda ja pool välikäimlatki takkapihta. Nad katsetavad erinevaid „ühiskonnamudeleid“ – vangilaagrist sõbraliku paljurahvusluseni. Nad jõuavad üksteist ärritada ja peaaegu maha lüüa, kuid leida ka üles teise inimlikud ja enda varjuküljed. Ehkki paigale aheldatud, teevad nad läbi omamoodi rännaku – üksteise ja iseendani. Lumetormis unustavad nad päevapoliitika ja otsivad ellujäämiseks toimivat koostöömudelit. Kui neid lõpuks üle kuulatakse, ei oskagi nad enam üksteisest mõelda kui vaenlastest, vaid kui sõpradest ja „võitluskaaslastest“, kes seisid koos palju suurema vaenlase – looduse – vastu.

Næssi on kindlasti paelunud tõestisündinud lugu, millel Valge vangistus põhineb. Kui uskuda jällegi Wikipediat, olid kõik tegelased tõesti olemas (ehkki brittide nimed olevat filmis muudetud) ja nad kohtusid tõepoolest aastal 1940 ühes Norra mägionnis. Piloodid (keda mängivad filmis Florian Lukas ja Lachlan Nieboer) jäid sõjas ellu ja kohtusid pärast sõda uuesti. See on piireületav sõprus. Kindel on aga ka see, et Næssi on samavõrra paelunud võimalus teha film loodusest, mis on vorminud norralasi ja nende arusaama elust: te võite siin žongleerida oma relvadega ja pidada oma miniatuurseid lahinguid, kuid mäed teevad teile üsna ruttu selgeks, kui tühised on teie ideaalid, kui olete kaugel oma kohalikust pubist ja isakesest Führerist. Kui virmalised sinust karges maailmas üle voogavad, oled sa tillemast tillem.

Sildistatud , , , , , , , , ,

Populaarne tüdruk

Populaire
(Régis Roinsard, 2012)

Filmid on meie ajastu muinasjutud – vestetud pimedas ruumis, publik justkui lapsed pimedas öös põnevaid jutte kuulamas. Kes on kangelane ja mis temaga juhtub? Kas rüütel saab jagu lohest ja noor neiu leiab oma printsi? Kas hea võidab kurja? Mõned lood on küll põnevamad kui teised, kuid üheks hetkeks haaravad nad kõik publiku kaasa oma maailma.

Ka Populaarne tüdruk on üks sedasorti muinasjutte: siin on noor tüdruk, kes otsib oma printsi; prints, kes peab võitma oma sisemised „lohed“; on libekeelseid ahvatlejaid, vaenlasi ja vastustajaid. Kui võtta liha luudelt, ei ole Populaarne tüdruk midagi muud kui Pygmalioni-lugu: üks mees otsustab vormida tavalisest tüdrukust midagi paremat ning ta teeb seda iseenda sportlikust huvist ja kihlveo õhutusel. Tüdruk ise on sealjuures tühine asi. Aga muidugi selgub, et sel „tühisel asjalgi“ on iseloom, oma soovid ja tahe, ning mees seisab äkki silmitsi otsustega, mida ta kohe mitte teha ei taha. Lõpuks jääbki talle vaid üks valik: kas olla õnnetu elu lõpuni või loobuda oma kibedatest põhimõtetest, millest ta nii kangekaelselt on aastaid kinni hoidnud?

Muidugi on sellele Pygmalioni-loole lisatud hulganisti dramaatilisi ja põnevaid detaile: on ilmasõjaaegseid kannatusi ja seiklusi, on traagilist perekonnalugu ja põlvkondadevahelisi konflikte, rääkimata siis kaunist moest. Kuid on ka ajaloo hägustamist, sest kes see pärast ikka uurima hakkab, kas IBMi Selectricu mõtles välja just prantslane või ikkagi ameeriklased ise. Las vaataja jääb uskuma, et mõni tehnoloogiline areng on toimunud ka tänu prantslastele. Las ta usub, et prantslased ei kõlba mitte ainult kokkamiseks ja armastamiseks, vaid et nad on võimelised ka leiutama midagi, mis muudab inimeste elu.

Tulles aga tagasi filmi enese juurde, siin on kõike piisavalt, et mitte kahetseda filmi vaatamist – saab naerda, saab mõelda tõsiseid mõtteid, saab olla kurb ja elada kaasa armastusele. Kuid vaatajana näen ma kõiki oma reaktsioone ette, ma tean, mida mult kus oodatakse. Kõik on õige ja kõik on omal kohal, kuid miski ei üllata ja lõppkokkuvõttes ei jää ka miski väga meelde. Paari kuu pärast olen selle filmi unustanud.

Sildistatud , , , , , , , , ,

Holy Motors

HOLY MOTORS
(Leos Carax, 2012)

Holy Motors on kindlasti viimase aasta kõige kentsakam film, mida mul õnnestus näha. Ei mäletagi, millal viimati kinosaalist lahkusin tundega, et mu aju on krussi keeratud. Tõepoolest peab vaataja Pühades mootorites olema kõigeks valmis. Eelkõige need, kes on harjunud hollivuudiliku jutustamisstiiliga, kus üsna sarnase mustri järgi tekivad ja lahenduvad probleemid ning tõusevad ja langevad kangelased, peavad siin enne vaatamist sügavalt sisse hingama.

Lühidalt öeldes jälgib Holy Motors ühe performance-kunstniku elu ühe päeva jooksul. Nagu teistelgi tööinimestel, algab päev „tööleminekuga“ – härra Oscar (Denis Lavant) jalutab majauksest vägeva valge limusiinini, mis osutubki tema „kontoriks“. Selles limusiinis riietub mees pidevalt ümber, et minna „kohtumistele“, mis toimuvad vähem või rohkem avalikus või privaatses ruumis, kusjuures vaatajale jääb selgusetuks, mis toimuvast on „spontaanne“ ja kas üldse. Mõned neist kohtumisest on selgelt performance’id, mõned sündmused tunduvad aga olevat reaalsed. (Siiski on filmis vihjeid, mis aitavad sellele küsimusele vastust leida, kuid neid ei tasu siinkohal üles lugeda.)

Mis oli aga Pühades mootorites minu jaoks kõige kummastavam ja haaravam, oli algus: üks mees ärkab hotellitoas ja kuuleb selgelt sadamahelisid, kui ta aga ringi vaatab, ei ole ühtki sadamat silmapiiril. Aknast (või on see videoekraan?) on küll näha lennujaam, kus öises taevas tõusevad ja maanduvad lennukid, ning ühes seinas avastab mees metsapildiga tapeedi ja selles salaukse, kuid sadamat ei kusagil. Salauks metsatapeedis viib mehe kinosaali, kus istub liikumatult näiliselt unne suikunud publik, samas kui vahekäikudes kõnnivad ringi väikelapsed ja tõelised Baskerville’i koerad. See kõik näib viitavat ühele: ärge uskuge midagi, mida teile näidatakse, ja ärge laske end uinutada – see, mida te näete, on vaid kellegi unenägu.

Sildistatud , , , , , ,

AJASÕLM

Looper
(Rian Johnson, 2012)

Mulle meeldivad põnevikud ja märulid, kuid pean tõdema, et käin väheseid kinos vaatamas. Ma tahan, et mul oleks kontroll selle üle, kui palju vägivalda ja õudust läbi silmade oma hinge sisse lasen. Nii vaatan enamikku märuleid ja põnevikke lindilt, et neid enda soovi järgi edasi kerida. Muidugi jäävad nii ka head asjad kinos nägemata – nagu näiteks Ajasõlm.

Ajasõlm viib vaataja kahte eri tulevikku: aastasse 2044 ja sellest veel kolme kümnendi võrra kaugemale, kus on leiutatud võimalus ajas rännata. Ehk ajarännakud on selles kaugemas tulevikus keelatud, kasutab võimalust salamisi ära mafiakartell, kes saadab endale ebavajalikke inimesi tagasi varasemasse tulevikku, mille postapokalüptilises maailmas ei maksa inimelu kuigi palju ja inimesi on lihtne kõrvaldada. Sellega tegelevad palgamõrvarid, n-ö looperid. Looperite töö on kiire ja korralik ning nad teenivad ülihästi. Nende viimaseks tööks jäetakse aga iseenda tapmine ja pärast seda on neil kolmkümmend aastat aega pidu pidada, kuni nad kinni nabitakse ja ajas tagasi, iseenda käe läbi hukkamisele saadetakse. Nagu arvata võib, on peategelane Joe üks sellistest palgamõrvaritest. Tema elu koosneb tapmisest, uimastitest ja pidutsemisest, kuni ühel hetkel toimub kaks olulist sündmust: ta reedab oma parima sõbra ja seisab seejärel silmitsi oma 30 aastat vanema minaga, kelle tapmine tal ebaõnnestub.

Ehkki Ajasõlme tegevuse teeb võimalikuks ajas rändamine, ei ole ajarännak filmi põhiteema. Rian Johnson on ühes intervjuus öelnud, et ta soovis pigem näidata tegelaste arengut, kui arutleda selle üle, mis tingimustel ja kuidas ajas rändamine võimalik on. Seda väljendab ka filmis „vana Joe“ ehk Bruce Willise tegelaskuju läbi, kes ütleb, et ajarännaku seletamine ei ole oluline, vaid oluline on see, kuidas „saada oma elu tagasi“, päästa end ja need, keda sa armastad.

Ajasõlm algab vägivaldselt, et näidata noore Joe lähtepunkti: Joe elu keerleb palgamõrvari töö ja iseenda ümber. Kuid sündmuste arenedes on Joe sunnitud elu üle järele mõtlema ja tegema valikuid. Kui filmi alguses satuvad hukatavad nagu mingis äraspidises Võlur Ozi loos tulevikust tagasi Kansasesse, kus neid ootab südametu plekkmees, kes neile kuuli keresse saadab, siis tegevuse hargnedes hakkab plekkmeeski tajuma, et tal on süda. Joe peab tegema valikuid ja iga tema valik mõjutab tulevikku. Tulevik ei ole saatus, ette ära määratud, vaid lihtsalt teatud sündmuste toimumise võimalus, mis kas realiseeruvad valikute läbi või mitte.

Ajasõlme juures on kummaline loo „killustatus“: iga natukese aja tagant lugu justkui peatuks ja hakkaks teisest kohast uuesti: vana Joe justkui pääseb noore Joe käest ja siis ei pääse ka, järsku ilmub mängu keegi noor cowgirl, kes istub päikeseloojangus oma maja puitverandal ja kuulab ritsikate siristamist. Killustatus kriibib esiti hinge, kuid viimaks ei olegi häiriv, vaid mõtestatud. Sümpaatne on aga siinjuures see, et ehkki lugu hakkab justkui üha uuesti, ei ole ta lõputa ja vaatajat ei jäeta ootama järge. Filmi uuesti vaadates, võib küll avastada uusi detaile ja mõtestada toimuvat ümber, kuid põhiküsimust ei jäeta vastusteta: Kuidas päästa spiraalselt kulgevas ajas oma elu?

Sildistatud , , , , , , , ,
%d bloggers like this: