Okja

Bong Joon-ho, 2017

Okja on supersiga, keda tahetakse nahka pista. Nii lihtne selle filmi lähtepunkt ongi. Heaks looks on aga näljaste seatapjate kõrvale vaja ka neid, kes soovivad Okjat päästa. Niisiis, Okja on supersiga, kes kuulub New Yorgi ärihaidest Mirando korporatsioonile, kuid kel on õnne kasvada suureks Korea kaunis mägipiirkonnas koos väikese tüdruku Mijaga (Seo-Hyun Ahn). Film algab peaaegu Wes Andersonilikult – on kitši, on kelmikaid karaktereid, mis tõotavad erilisi keerdkäike, kuid õhutavad siiski optimismi ja annavad lootust, et lugu lõpeb hästi. Optimism on aga petlik ja roosamanna maailm hävib Bong Joon-Ho käe all üsna kiiresti. Iga sammuga saab aina selgemaks, et lootused ei täitu ja lubadused ei kehti, ning film muutub aina süngemaks. Isegi kui Mija suudab Okja päästa, kas see tähendab õnnelikku lõppu? Kas lõpp on õnnelik, kui üks pääseb, aga miljoneid tabab siiski kole saatus?

Mija ja Okja rahulik argipäev rohelises mägimetsas jätavad mulje, nagu me sukelduks Studio Ghibli maagilisse maailma. See oleks justkui staaridest tulvil (Tilda Swinton, Paul Dano, Jake Gyllenhaal) lastefilm, mida vaadata koos põngerjatega laupäeva pärastlõunal: tüdruku ja tema supersea sõprus ja seiklused. Iseenesest võib seda ju teha, kui olla kindel, et laps vaatajana on valmis tegelema selliste teemadega nagu ahnus, vägivald ja tapamajad. Netflix igal juhul on märkinud filmi lastele mittesobilikuks ja ma pean nendega nõustuma. Kui aga endal on soovi mõtiskleda oma söömistavade ja loomade vastase julmuse üle, on kahetunnine Okja selleks üsna sobilik.

Advertisements
Sildistatud , , , , , ,

Minu õnnelik pere / My Happy Family

ჩემი ბედნიერი ოჯახი
(Nana Ekvtimišvili, Simon Groß, 2017)

5. sajandil kirja pandud Püha Susanna ehk Püha Šušaniku lugu olla vanimaid säilinud Gruusia kirjalikke allikaid. Püha Šušanik oli Armeenia aadlidaam, kes hukkus oma abikaasa käe läbi, kuna jäi kindlameelselt truuks oma usule. See on jutustus, millele viidatakse ka filmis Minu õnnelik pere. Gruusia vaatajad on kindlasti Püha Šušaniku looga tuttavad ning suudavad kergesti tõmmata paralleele: ka Minu õnneliku pere peategelaseks on kindlameelne naine Manana (Ia Šugliašvili), kes soovib truuks jääda oma otsusele.

Manana on õpetaja, kes on astunud üle viiekümnendate künnise ja kasvatanud üles kaks last, teda armastatakse ja temast peetakse. Ta elab ühe katuse all oma vanemate, mehe, täiskasvanud poja ja tütre ning tütremehega. Manana pere on nagu iga teine: on kraaklemist, kuid on ka üksteise toetamist ja armastust ning näiliselt ei ole nende omavahelistes suhetes midagi väga korrast ära. Kuid naine on jõudnud sisemuses punkti, kus ta otsustab kodust lahkuda. Ta otsib üksiolekut ning vaataja kohtubki temaga hetkel, kus ta tutvub ühe üürikorteriga. Manana kodust lahkumine muudab peresuhete dünaamikat ja toob esile rahuliku pinna all pulbitsevad protsessid. Nii Manana lähedased kui ka vaatajad peavad hakkama lahkama olukorra eri aspekte: Kuivõrd aktsepteeritav on see, et vanem abielunaine lahkub kodust ilma näilise põhjuseta? Kas hirm muutuste ees on see, mis meid koos hoiab, või oleme koos armastusest ja austusest üksteise vastu ja kas põhjus, miks me koos püsime, üldse mängib mingit rolli? Kuivõrd tunneme me tegelikult neid, kellega me iga päev kokku puutume? Kas vanemad inimesed võivad endale lubada sama, mida noored? Kas naistel on samad õigused mis meestel? Kas lahkuminek on alati lõplik?

Minu õnnelikus peres on palju head muusikat, traagilist, romantilist ja tähenduslikku. Muusika kõnelebki paiguti peategelase eest, sest naisele endale antakse filmis vähe sõna. Tema ümber on küll palju lärmi, palju helisid, palju juttu, kuid vähe tegelikke vestlusi naise endaga. Me kuuleme teiste monolooge ja argumente, kuid Manana enda häält praktiliselt mitte.

Minu jaoks ei ole Minu õnnelik pere kurbmäng, ehkki vahel ei saa olla kindel, kas mõni stseen kaldub romantilise lõpu või kohutava õnnetuse poole. See on mitmekihiline lugu, mis võib ajutegevust ergutada, kuid ka film, millest võib kiiresti üle libiseda ja mille ruttu unustada. Kuivõrd Manana lugu paelub ja mida nähtust kaasa võtta, sõltub vaataja enda lähtepunktist.

Sildistatud , ,

Mitmekesine ilu ja omajagu apse – Animated Dreams 2013

Tänavune Animated Dreams tuhises must justkui mööda, mis sest et kolm võistlusprogrammi neljast sai siiski ära vaadatud. Võistlusprogrammiga I läks aga kehvasti, kuna programmide I ja II kordused olid kavas enam-vähem samal ajal. Nõnda jäi mul neljandik nägemata ja nii on raske võistlusprogrammi kohta midagi mõistlikku öelda. See-eest nähtu pettumust ei valmistanud ja näis mullusega võrreldes palju mitmekesisem just lugude poolest, mis ulatusid armukadedusest ja mõrvadest abstraktse ja absurdini. Žürii poolt ära märgitud kuuest filmist mahtus nähtud kolme võistlusprogrammi kaks – tegelikult küll kolm, sest ka „Kidakeelne“ oleks pidanud olema võistlusprogrammis II, kuid minu külastatud seansil seda ei näidatud.

Peaauhinna saanud „Konkubiini banketi“ üle ei saa kurta. Tegemist oli väga kauni ja haarava looga armukadedusest ja kättemaksust. Soovides aga teiste filmide kohta head sõna öelda, takerdun kahjuks filmipealkirjade (ja ka osade sünopsiste) tõlgetesse. Näiteks Sophie Racine’i filmi pealkirja Wandering oleks võinud „Rännaku“ asemel tõlkida „Uitamiseks“, mis oleks paremini sobinud filmi lüürilise ja hüpleva olemusega. Päris küsitavad olid aga Caleb Woodi ning Carlos De Carvalho ja Aude Danset’ filmipealkirjade tõlked. Mobile oli selgelt hoopis voodimänguasi (selline, mis lapse voodi kohale riputatakse, mis pöörleb ja vahel ka muusikat mängib), mitte mobiil (asjandus, millega muu hulgas ka helistada saab). Ja mulle näib, et First fall oleks võinud „Esimese languse“ asemel olla hoopiski „Esimene sügis“. (Ma ei oska öelda, kas Google Translate’i poolt originaalpealkirjale antav vaste „Esimene langus“ on adekvaatne.)

Keelte osas oli Animated Dreams seekord kahjuks üldse üks suur paabel. Pean tõdema, et Eesti kinosündmused on üleüldse hakanud silma jääma eestikeelsete tõlgete puudumisega, ja ma ei ole kindel, et sündmuse nimetusele täiendi „rahvusvaheline“ lisamine alati seda õigustab. Enamasti on muukeelsetel filmidel siiski olnud vähemalt inglise ja vene subtiitrid, aga seekord puudus näiteks ühel prantsuskeelsel filmil igasugune tõlge, millest oli tuline kahju. Muidugi võin ju pidada prantsuse keele mitteoskamist oma hariduse tõsiseks puudujäägiks, aga ma ei kujuta ette, et peaksin enne Tallinnas kinno minekut igaks juhuks ära õppima kõik maailma keeled kartuses, et äkki pole filmil tõlget. Tõenäoliselt oli nimetet filmi subtiitrite puudumine vaid tehniline apsakas, mis aga puutub ülejäänud tõlkevääratustesse, siis ehk oleks järgmistel aastatel abi mõne tõlkebüroo sponsoriks palumisest. Heakene küll, sain oma mure välja öeldud ja soovin nüüd Animated Dreamsile kõigist äpardustest hoolimata pikka iga. Päris mõnus on vähemalt korra aastas pimedal ajal „kõigi võimaluste maailma“ sukelduda ja loodan, et meeskonnal on kannatlikkust ja jaksu seda edasi korraldada.

Sildistatud , , , , , , , , ,

Mandariinid

Tangerines
(Zaza Urushadze, 2013)

Kui palju on maailmas filme, kus endistel vaenlastel tuleb ellujäämiseks üksteisega leppida, võib-olla isegi koostööd teha? Ei jõua vist üles lugedagi. Nende lood on kõik üsna sarnased ja lõpp on enamasti teada – inimlikkus võidab ja osalised loobuvad vaenust. „Kas selliste lugude kategoorias on üldse enam midagi uut lisada?“ mõtlesin, kui läksin Mandariine vaatama ning valmistasin end ette pikemaks haigutamiseks. Kuid peab tõdema, et kulunud teemast hoolimata on Mandariinid päris haarav, nii et pidin oma pikemast haigutamisest loobuma.

Mandariinide tegevus toimub Abhaasia sõja ajal eesti külas. On sügis ja Lembit Ulfsaki kehastatud Ivo ning Elmo Nüganeni Markus valmistavad müügiks ette rohket mandariinisaaki. Kogu küla on põgenenud sõja eest, kuid need kaks on jäänud – kes mandariinide pärast, kes muul põhjusel. Aeg-ajalt sõidavad külast läbi sõdurid ja kahe mehe muidu rahulik elu muutub pinevaks. Kui aga ühel päeval käib Markuse maja ees kõmaki ja põmdi, leiab Ivo end olukorrast, kus ta majas on kaks raskesti haavatut, eri vaenupoolte sõdalast. Algavad päevad täis ärplemist ja plahvatusohtlikku ootamist. Kas vaenlased lepivad üksteisega või löövad üksteist maha niipea, kui jalg kannab? Kas Ivo saab sellest olukorrast terve nahaga välja? Kas Markuse mandariinid saavad korjatud? Filmi pinge ei kasva tõusvas joones, nagu võiks olla omane mõnele Hollywoodi filmile. See on pigem pulsseeruv, pidevalt ümber asetuv, mis on omamoodi uinutav.

Minu teadmised Gruusia filmikunstist ja näitlejatest on pehmelt öeldes nigelad. Nii ei oska ma hinnata nende tööd, kuid altkulmu visatud pilgud on muidugi väga veenvad. Sama veenvad on ka Ulfsak ja Nüganen oma rollides kampsikutes ja rasketes kummikutes tööinimestena, kes püüavad sõjaolukorras säilitada mingitki tasakaalu. Eelkõige Nüganeni veidi koomiline tegelaskuju aitab lugu  helgemaks muuta. Filmis on palju sümboleid (alates mandariinidest endist ja lõpetades kastidega), kuid need ei ole niivõrd kontseptsionaliseeritud, et nad hakkaksid häirima. Pigem loovad nad meeleolu ja raami. Üks filmi parimaid osi on aga kindlasti kemplemist täis, vaimukad ja mahlakad dialoogid, mis toovad hästi esile tormieelse olukorra. Õhustik on laetud ja ei saa kindel olla, kummale poole liini kaldutakse.

Sildistatud , , ,

Gravitatsioon

Gravity
(Alfonso Cuarón, 2013)

„Mis saaks, kui..?“ näib viimasel ajal olevat paljude Hollywoodi filmide lähtepunktiks: Mis saaks, kui taevast sajaks lihapalle? Mis saaks, kui paneks kõik Hollywoodi suuremad märulikangelased ühte filmi kokku? Mis saaks, kui teeks sedasama kõige kangemate koomiksikangelastega? Mis saaks, kui see või teine? Sama küsimuse esitab ka Gravitatsioon: Mis saaks, kui inimene kaotaks kosmoses pidepunkti ja jääks täiesti ihuüksi tühjusesse tiirlema? Mis temaga toimuks? Jääks ta ellu? Jääks ta normaalseks? Võitleks ta lõpuni? Aga mille lõpuni?

Mõeldud-tehtud – Cuarón värbab Sandra Bullocki, saadab ta dr Ryani Stone’ina maa orbiidile, jätab ta täielikult meeskonna ja maapealse juhtimiskeskuse abita ja hakkab teda kosmiliste jõudude abil siia-sinna pillutama. Bullock saab muidugi oma ülesandega nii tegelaskuju kui ka näitlejana hiilgavalt hakkama. Ta on piisavalt habras, et vaataja silmale meeldida, ja ometigi niivõrd sitke, et kõigist õnnetustest hoolimata on võimalik uskuda tema tegelaskuju ellujäämise võimalikkusesse.

Ellujäämise võimalikkus ongi tegelikult küsimus, mis algkaadrites tõstatatakse. „Elu kosmoses pole võimalik,“ öeldakse otse välja. Väide on selgelt intrigeeriv ajal, kui väljaspool meie enda koduplaneeti ikkagi loodetakse elu (või vähemalt elu võimaldavaid tingimusi) leida. Kindlasti vaidleb mõni kohe vastu: „Teatud tingimustel on kindlasti võimalik.“ „No, vaatame siis neid tingimusi,“ vastavad isa-poega Cuarón ja asuvad uurima, kuidas ja kas üksikud asjad või nähtused võivad teatud tingimustel olla eluks või hävinguks. Selliseid esemeid ja nähtusi on filmis algusest lõpuni: langevari, tulekustuti, skafander, helid ja hääled, temperatuur, kaal, hapnikupuudus (rääkimata ameeriklaste vanadest konkurentidest venelastest ja hiinlastest).

Järgneb poolteist tundi häda ja võitlust. Kui film lõpeb, olen siiralt tänulik, et ta kauem ei kestnud. Ometigi olen üsna kindel, et vaatan seda uuesti ja et ta paigutub ühte kategooriasse selliste filmidega nagu Apollo 13 ja Mission to Mars. Ma ei tea muidugi, kuidas film kahemõõtmelisena tunduks. 3D on hea, kuigi väikesest kitšist ei saa siingi üle ega ümber. Mõned aspektid tulevad aga kodukino vaikuses kindlasti paremini esile, kui popkorniküllases hiigelsuures kinosaalis.

Sildistatud , ,
%d bloggers like this: