Gravity
(Alfonso Cuarón, 2013)
„Mis saaks, kui..?“ näib viimasel ajal olevat paljude Hollywoodi filmide lähtepunktiks: Mis saaks, kui taevast sajaks lihapalle? Mis saaks, kui paneks kõik Hollywoodi suuremad märulikangelased ühte filmi kokku? Mis saaks, kui teeks sedasama kõige kangemate koomiksikangelastega? Mis saaks, kui see või teine? Sama küsimuse esitab ka Gravitatsioon: Mis saaks, kui inimene kaotaks kosmoses pidepunkti ja jääks täiesti ihuüksi tühjusesse tiirlema? Mis temaga toimuks? Jääks ta ellu? Jääks ta normaalseks? Võitleks ta lõpuni? Aga mille lõpuni?
Mõeldud-tehtud – Cuarón värbab Sandra Bullocki, saadab ta dr Ryani Stone’ina maa orbiidile, jätab ta täielikult meeskonna ja maapealse juhtimiskeskuse abita ja hakkab teda kosmiliste jõudude abil siia-sinna pillutama. Bullock saab muidugi oma ülesandega nii tegelaskuju kui ka näitlejana hiilgavalt hakkama. Ta on piisavalt habras, et vaataja silmale meeldida, ja ometigi niivõrd sitke, et kõigist õnnetustest hoolimata on võimalik uskuda tema tegelaskuju ellujäämise võimalikkusesse.
Ellujäämise võimalikkus ongi tegelikult küsimus, mis algkaadrites tõstatatakse. „Elu kosmoses pole võimalik,“ öeldakse otse välja. Väide on selgelt intrigeeriv ajal, kui väljaspool meie enda koduplaneeti ikkagi loodetakse elu (või vähemalt elu võimaldavaid tingimusi) leida. Kindlasti vaidleb mõni kohe vastu: „Teatud tingimustel on kindlasti võimalik.“ „No, vaatame siis neid tingimusi,“ vastavad isa-poega Cuarón ja asuvad uurima, kuidas ja kas üksikud asjad või nähtused võivad teatud tingimustel olla eluks või hävinguks. Selliseid esemeid ja nähtusi on filmis algusest lõpuni: langevari, tulekustuti, skafander, helid ja hääled, temperatuur, kaal, hapnikupuudus (rääkimata ameeriklaste vanadest konkurentidest venelastest ja hiinlastest).
Järgneb poolteist tundi häda ja võitlust. Kui film lõpeb, olen siiralt tänulik, et ta kauem ei kestnud. Ometigi olen üsna kindel, et vaatan seda uuesti ja et ta paigutub ühte kategooriasse selliste filmidega nagu Apollo 13 ja Mission to Mars. Ma ei tea muidugi, kuidas film kahemõõtmelisena tunduks. 3D on hea, kuigi väikesest kitšist ei saa siingi üle ega ümber. Mõned aspektid tulevad aga kodukino vaikuses kindlasti paremini esile, kui popkorniküllases hiigelsuures kinosaalis.
Etüüde 